Kirjeldus: sisutihedatest ja vaimukatest värsiridadest koosnev luulekogu loob lugejale muheda olemise ning on eriti paslik lugemisvara käesolevaks sauna-aastaks.

Loe kindlasti: kui oled luulehuviline või kui napib aega paksude romaanide lugemiseks, aga soovid unustada argimured ja tahad oma hinge harida.

Kirjastus „Ilmamaa“ on rõõmustanud luulesõpru 84-aastase vanameistri Hando Runneli uue luulekoguga. Olenemata ajast ja vanusest, poliitilisest olukorrast ja teemadest on Runnelil alati olnud suurepärane sõnaseadmisoskus ning vaimukad ja allegoorilised tekstid. Ega siis muidu poleks nii paljudele Runneli sõnadele loodud laule, mida teavad nii noored kui vanad ja mis ringlevad meie seas juba rahvalauludena.

Nagu ütleb pealkirigi, on verivärskes kogus peidus laulud saunaõhtuks. Nii nagu saun puhastab meie keha, puhastavad Runneli värsid meie hinge. Saunapäevade vahele jääb palju elujuhtumeid ja tarku tähelepanekuid, päevasündmusi ja poliitilisi arutelusid, tagasivaateid minevikku, plaane tulevikku, siin on nii rõõmu kui vastuolusid. Samas on Runneli luuletused lihtsad ja argised, kandes liivilikku vaimsust.

Must lagi on meie toal,

kuid põrand on meil puhas.

Kristallis kiiskab kümmel

ja kartul küpseb tuhas.

Siin elavad naisterahvad,

kes naised olla tahtvad.

Me laulame nende loal,

Must lagi on meie toal.

H. Runnel „ Must lagi“

Saunasõpradele meeldetuletuseks

Suvi tuleb, saunavihad

tehke valmis suvel;

talvel, tundes vihast mõnu,

püherdage lumel!

H. Runnel „Vihad“

Toredat lugemist ja nautimist, arvatavasti leiab igaüks siit endale meelepärased värsid.

Raamatut soovitas Tiiu Kaare Kadrina valla raamatukogust

Kirjeldus : Ameerika krimikirjanduse reeglite järgi kirjutatud põnev lugu, mis viib seiklema 1960ndate aastate Viljandisse, aga mitte trööstitusse nõukogudeaegsesse väikelinna, vaid uhkesse kuurortlinna, millest on saanud Las Vegase miniversioon. Meisterlikult põimuvad tegelikkus ja fiktsioon.

Loe kindlasti: kui sulle pakuvad huvi kriminullid, eriti eesti autorite (Ain Kütt, Erkki Koort ) sulest ilmunud.

Peategelane Paul Johanson on aastaid tagasi kodumaalt võõrsile rännanud. Ameerikas on temast saanud Paul Johnson. Elu on olnud karm ja oma õnne pole Paul leidnud, seega otsustab mees tagasi Eestisse naasta. Ta avab kunagises kodulinnas Viljandis detektiivibüroo. Juba teisel päeval tormab uksest sisse segaduses ja ärevil meesterahvas, kelle sõber Karl Berg olevat tema enda silme all maha lastud. Nüüd oleks vaja tapja leidmisel eradetektiivi abi, sest politsei ei võta asja tõsiselt, kuna pole leidnud Karli surnukeha. Lahti rullub põnevate keerdkäikude ja ohtrate tegelastega filmilik süžee, millesse on pikitud ka huumorit ja üllatusi.

Gert Kiiler on ajakirjanik ja stsenarist, Eesti krimikirjanduses uustulnuk. Tema debüütromaan „Eranuhke ei armasta keegi“ võeti lugejate poolt soojalt vastu ning loodetavasti on oodata veel rida põnevaid lugusid detektiiv Johnsoni tegemistest.

Raamatut soovitas Tiiu Kaare Kadrina valla raamatukogust

Kirjeldus: sõjateemaline psühholoogiline rännakuromaan, kus inimesed võitlevad karmides tingimustes vaimsete ja füüsiliste raskustega.

Loe kindlasti: kui sulle pakuvad huvi sõjaromaanid, eriti Teise maailmasõja temaatika.

Tommi Kinnuneni neljas romaan „ Ei öelnud, et kahetseb“ ilmus eesti keeles 2022. aastal ning tekitas kohe elavat vastukaja. Kuigi paljud on sõjateemast väsinud ja tüdinud, ei saa öelda, et antud romaan liiga raskelt või masendavalt mõjuks. Tugevad ja vastupidavad naiskarakterid tekitavad pigem imetlust ja arusaama, et inimvõimetel puuduvad mõnikord piirid.

Teine maailmasõda hakkab lõpule jõudma ning saksa sõdurid evakueeritakse Norrast tagasi kodumaale, kaitsma Berliini. Naised, kes on siiamaani armeele kasulikud olnud, muutuvad järsku väärtusetuks. Enam pole vaja halastajaõdesid, masinakirjutajaid, toiduvalmistajaid, pesunaisi. Laevadele pääsevad ainult rasedad, sest Saksamaal on lapsi vaja.

Grupp soomlannasid, kes on sattunud Norrasse sakslaste teenistusse, püüab leida tee tagasi koju. Kardetakse nii Nõukogude vägesid kui ka omasid, sest sõjas on naine kõigi jaoks saak. Karm põhjamaine kliima ja sõjast räsitud maastik, nälg, väsimus, hirm, häbi ja alandused kõik see muudab rännaku vaimselt ja füüsiliselt raskeks. Unistatakse kodust ja kojusaamisest, aga samas kardetakse, kas kodu üldse eksisteerib ja kuidas neid vastu võtab, kuidas leida oma koht selles tundmatuseni muutunud maailmas.

Kinnunen oskab oma romaanis pinget hoida. Loed ja loed ja ei suuda raamatut käest panna enne , kui viimane lehekülg läbi saab. Veel kaua oled loetu lummuses ja mõtled elu üle järele.

Raamatut soovitas Tiiu Kaare Kadrina valla raamatukogust

Kirjeldus: muhe ja nostalgiline tagasivaade 1960.-1970. aastate elule Eestis läbi lapse silmade. Kerge ja lihtne lugemine paariks õhtuks.

Loe kindlasti: kui sulle meeldib lugeda mälestusi, memuaare, elulugusid.

Seekordne lugemissoovitus tuli meie raamatukogu lugejalt proua Evilt, kes avastas, et tema sugulaselt Imre Siililt on ilmunud järjekordne mälestusteraamat. Humoorikas stiil ja äratundmisrõõm tekitasid lugejas elevust ja pakkusid positiivseid emotsioone.

Lapsepõlve mälestusteraamat algab seiklusega, mis oleks autorile äärepealt eluohtlikuks saanud. Õnneks oli 9-aastane poisike juba nii nutikas ja suure elutahtega, et suutis iseseisvalt raskustega hakkama saada ja kriitilisest olukorrast võitjana väljuda.

Arvatavasti olidki tolle aja lapsed palju iseseisvamad, elutargemad ja praktilisema meelega kui praegu. Ei kujuta ette, et tänapäeval keegi 4-aastase kaheliitrise mannerguga piimale saadaks või kaasaks väikesed lapsed kuumal suvel raskele heinatööle ja lubaks sadulata hobusel ratsutada. Ka tundub naljakas kümnendaks sünnipäevaks lapse enda soovil talle pool kilo suitsusinki kinkida.

Juhtus ka traagilisi lugusid – lapsed leidsid metsast sõjaaegse miini ja hakkasid seda koduõues kirvega lahti muukima. Käis kõva plahvatus, mis lõppes kolme lapse surmaga.

Tore on lugeda tehnikahuvilise poisipõnni suhteid Läti päritolu radioolaga, millel oli küljes sõbralik roheline silm ja kuldse äärisega ümmargused kõrvad, või lugu, kuidas pere sai omale tuttuue sõiduauto Moskvitš- 403.

Paljud märksõnad ja ajastutruud fotod tekitasid äratundmisrõõmu ning viisid mälestustes tagasi lapsepõlveradadele.

Raamatu „Lapsepõlv Nõukogude Eestis: 1960.-1970. aastad“ autor Imre Siil (sündinud 24.märtsil 1957) on töötanud nii riigiametnikuna Eestis kui diplomaadina Soomes, Rumeenias ja Bulgaarias. Tänu heale jutuvestmisoskusele ja ladusale sulele on kirjamehelt ilmunud juba 9 raamatut ning peagi on oodata lapsepõlve ja kooliaja meenutustele järge, mis hõlmab juba ülikooliaastaid ja elu Tartus.

Raamatut soovitas Tiiu Kaare Kadrina valla raamatukogust

Selle suve südantliigutavamaks romaaniks kujunes Päikese Kirjastuse poolt välja antud Itaalia kirjaniku Donatella Di Pietrantonio  „Arminuta. Tüdruk, kes tuli tagasi“. See haarav lugu räägib kodust ja perekonnast, sellest, kui määrava tähtsusega on need komponendid lapse kujunemisel ja arenemisel.

Teismelise tüdruku Arminuta süda on lõhkemas, kui ta peab ühel kuumal augustipäeval lahkuma oma senisest hubasest kodust, toredatest vanematest, südamesõbrannast, ujumistrennidest, tantsukoolist. Ta ei suuda aru saada, mida ta valesti on teinud, et teda hüljatakse. Kes on tema bioloogilised vanemad? Kus on tema õige kodu?

Uues harjumatus keskkonnas, paljulapselises peres täis vaesust ja probleeme,  aitavad Arminutal kohaneda tema noorem õde Adriana ning vanem vend Vincenzo, kes ei hiilga eriti koolitarkusega, aga see-eest elutarkust jagub mõlemal küllaga. Kuigi neiu uus pere tundub esialgu hoolimatu ja tuim, on  siiski karmi koore all peidus ka sügavamad tunded.

Romaani teema on võetud 1960ndate aastate Itaalia ühiskonnast, kus paljulapseline pere võis vastastikusel kokkuleppel anda oma lapsukese mõnele lastetule sugulasele kasvatada.

„Arminuta“ saavutas 2017. aastal kohe pärast ilmumist populaarsuse ja 2021. aastal valmis raamatust film. Sobib lugemiseks nii noortele kui täiskasvanutele. Paralleele võib tõmmata  Elena Ferrante romaaniga „Minu geniaalne sõbranna“.

Raamatut soovitas Tiiu Kaare Kadrina valla raamatukogust

Väärtkirjanduse austajatele mõeldes alustas kirjastus „Tänapäev“ aastal 2000 raamatusarjaga „Punane raamat“.  Sari on kujunduselt silmatorkav ja stiilne, sisaldades pärleid üle maailma tunnustatud kirjanikelt. Mulle isiklikult sümpatiseerib kõige rohkem kvaliteetne tõlge, veatu ja ladusalt loetav tekst.

Viimase „Punase sarja“ lugemiselamuse pakkus Venemaal tuntud noore ajakirjaniku Kira Jarmõši debüütromaan   „Uskumatud juhtumused naistekongis nr 3“. Jarmõš on töötanud kuus aastat Venemaa opositsiooniliidri Aleksei Navalnõi pressiesindajana, kritiseerinud Putini režiimi kuritegusid. Oma tegevuse tõttu on teda korduvalt arreteeritud ja ka vangi mõistetud. Antud romaanis toetubki ta oma läbielamistele ja vanglakogemustele.

Romaani tegevus toimub tänapäeva Moskvas. Peategelane Anna Romanova on osalenud  korruptsioonivastasel miitingul ning teda on karistatud 10-päevase arestiga. Anja kardab, et ta pannakse arestikambrisse koos narkarite, prostituutide ja bandiitidega, aga tegelikult istuvad koos täiesti tavalised noored naised, kes on korda saatnud pisirikkumisi. Tüdrukud arutavad omakeskis, kes milles süüdi on, aga selgub, et tänapäeva Venemaal võidakse iga asja eest kinni panna, oled sa süüdi või mitte.

Päevad arestikambris on igavad ja üksluised, vaheldust pakuvad vaid söögikorrad, tunnised jalutuskäigud ja kord päevas ette nähtud veerandtunnised helistamiskorrad. Isegi duši all käimine on limiteeritud, sest sooja vett napib. Määrustik ja reeglid on tobedad ning kinnipeetavaid alavääristavad. Veidi elevust toovad argiellu kongikaaslaste värvikad elulood ja juhtumused.

Anjal on raske, teda ründavad minevikumälestused ja kummalised unenäod. Lõpuks ei saagi ta aru, mis on tegelikkus ja mis fantaasia.

Romaan  „Uskumatud juhtumused naistekongis nr 3“ on väga ajakohane teos ning iseloomustab hästi tavakodaniku  ja riigi  suhteid korrumpeerunud Venemaal. Sobib lugemiseks kõigile, kes huvituvad tänapäeva elust ja poliitikast. Meeldib kindlasti neile, kellele on meeldinud  samas sarjas ilmunud Sergei Dovlatovi  romaan „Tsoon“.

Raamatut soovitas Tiiu Kaare Kadrina valla raamatukogust

Kui jälgida raamatulaenutuste edetabeleid, siis on näha, et ajalooline romaan ei suuda konkureerida ajaviite- ja krimikirjandusega. Ometigi on ajalugu põnev ja silmaringi avardav. Kuna eelmise aasta suurima lugemiselamuse pakkus mulle leedu uuema kirjanduse tähtteos „Peetri keisrinna“, siis julgen antud teost soovitada ka laiemale lugejaskonnale.

Doktorikraadiga kunstiteadlast Kristina Sabaliauskaitét peetakse üheks võimsamaks ajaloolise romaani kirjutajaks Euroopas. Oma suurte teadmistega kultuuri ja ajaloo vallas suudab autor antud romaanis läbi naise silmade luua tõetruu pildi 18. sajandi Venemaa elust-olust. Tuginetud on arhiivmaterjalidele ja Peetri-Katariina isiklikule kirjavahetusele, aga nagu ilukirjanduslikus teoses ikka laseb autor ka oma fantaasial lennata.

Romaani alguse naturalistlikud kirjeldused hingevaakuvast keisrinnast ja tema kehavedelikest võivad nõrganärvilisema lugeja ära hirmutada, aga edasi läheb juba põnevamaks. Balansseerides une ja ärkveloleku vahel, ilmuvad keisrinna silme ette pildid tema elu erinevatest etappidest. Surijal on tegu, et aru saada, kes ta on ja kus ta on.

Väike armas linalakse patsipärjaga Marta igatseb taga oma katku surnud vanemaid ja laialipillutatud õdesid-vendi. Igal õhtul palub ta taevaisalt kaitset. Miks on talle ja tema perele saadetud nii palju kannatusi? Siis meenub keisrinnale, et juba ammu pole olemas Marta Helena Skowroṅskat. Mitte ainult keha, vaid ka hing on muutunud. Kolm korda on tulnud usku vahetada, viis korda nime vahetada, neli korda mehele minna, kusjuures kolm korda samale mehele. Linalakast on saanud brünett ning tugeva, nõtke ja vormika keha on rohked rasedused, sünnitused ja haigused muutnud õõtsuvaks ja pundunud lihamäeks.

Kuid naise elu ei ole möödunud vaid viletsuses, kire ja armastuseta. Sihvakas, lihaseline ja laiaõlgne krahv Aleksandr Menṡikov on suutnud panna neiu end taas inimesena tundma ja elurõõme nautima. Paraku on mehel kuulsast ja jõukast suguvõsast kihlatu, kellele antud lubadusi ei saa murda ja ainus võimalus on armurõõme salaja nautida. Olukord muutub veel keerulisemaks, kui Peeter I neiusse kiindub. Tekib pingetest ja kahtlustest laetud armastuse ja sõpruse kolmnurk, kus võimul, manipulatsioonidel ja saatusel on mängida oma roll.

Et sellises keerulises olukorras kohaneda, ellu jääda ja võitjana välja tulla, peab olema tugev natuur. Kristina Sabaliauskaité on suutnud kirja panna uskumatu loo alamkihist pärit neiust, kelle ilu, taibukus ja naiselik kavalus, aga ka andestamisvõime ja kaastunne sillutavad tee Peeter I südamesse. Tänu tingimusteta armastusele suudab naine toime tulla Peetri viinalembuse ja haigushoogudega, purjuspäi tehtud tempude ja robustsete naljadega. Ta ei mõista Peetrit hukka, aga samas ka ei lömita mehe ees. Katariinal on eriline võime peatada Peetri epilepsiahood ja rahustada meest raevuhoogude ajal. „Katerinuṡka, mu südame sõbratar“ – nii pöördub Peeter oma keisrinna poole.

Romaanidiloogia esimene osa lõpeb unenäoga, milles surijale kangastub nende kolmas abielutseremoonia Iisaku katedraalis ja kena väike pidusöök, mis on juba täitsa euroopalik ja kus keegi ei joogi end üleliia purju. See on keisrinna elu üks ilusamaid päevi.

Tõlkija Tiina Kattel on lubanud oma intervjuus, et peagi näeb ilmavalgust romaani teise osa eestindatud variant. Ootame huviga, mida põnevat on autoril lugejatele veel pakkuda!

Soovitas Tiiu Kaare Kadrina valla raamatukogust